Kultuur ja rahvusriik
talle on esmatähtsad siiiski ta enda huvid.
Selles kontekstis tundub kultuur kahe teraga mõõgana. Ühelt poolt ta
loob seda mitmekesisust, mis maailma kaedes pakub tunnetusrõõmu ja
katalüüsib inimkonna arengut tervikuna. Teiselt poolt loob kultuur
rahvusriigi vaimse taglastuse, genereerides muu hulgas isolatsionismi
ja hybrist.
Üldiselt on Euroopa kunstiinimesed ja intellektuaalid suhteliselt harva,
enim kahe suure sõja vahel, olnud oma ülirahvuslike valitsuste
suuvoodrid. Sagedamini on nad püüdnud säilitada kainet meelt ja
kriitilist mõistust, asetades inimkonna üldhuvid ettepoole
sektantlikest.
Ent keda või mida on need kultuuriinimesed esindanud? Kes on need,
kes käisid ja käivad konverentsidel, assambleedel ja kõikvõimalikel
teistel vaimuinimeste sabatitel? Need on reeglina tõsise või elitaarse
kultuuriga seotud inimesed, kes on niigi üliväga humanistlikud,
solidaarsed üksteise ja kõikide «teistega».