Viini kongress
Inglismaa ja Austria olid
seisukohal, et Osmanite riigi säilimine oleks esmatähtis, et hoida alal Euroopa
tasakaalu. Leiti, et Türgi lagunemisest lõikaks kõige suuremat kasu Venemaa,
kelle valitsejad olid ammustest aegadest unistanud õigeusu hälli
Konstantinoopoli vallutamisest ja muistse Bütsantsi keisririigi taastamisest
Osmanite Türgi arvelt. Lisaks sellele jahiti Balkani slaavlaste alasid, mis kõik
kokku avasid Austria, Prantsusmaa ja Inglismaa silmis kohutava perspektiivi
SuurVenemaast, mille kontrolli alla oleksid läinud nüüd lisaks Napoleoni
sõdade käigus saadud Poolale ja Soomele ka Konstantinoopol ning hiiglaslikud
territooriumid Balkanil. Vältimaks niisugust jõudude tasakaalu nihkumist,
asusid Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia teatud mõttes opositsiooni
Venemaa suhtes. Eriti hoogustus see vastuseis keiser Nikolai I valitsemisajal
(18261855), kes siseriiklikult oli asiaatlik despoot ning välissuhetes täis
sõjakaid ambitsioone.