Nimetu
küttimine, sest saarma nahka hinnati väga kõrgelt selle ilu ja vastupidavuse tõttu. Kriitiline
seis sundis võtma selle liigi kaitse alla. Saarma arvukus hakkas taastuma pärast 1978.
1983. aastate kõrgveeperioodi, mille järel tunduvalt paranes meie siseveekogude
ökoloogiline seisund: hakkas suurenema konnade arvukus, saarma toidusedelisse ilmus
taas jõevähk, paranesid kalade elutingimused. Arvukalt esines ondatrat, kes oli ka saarmale
toiduks (Laanetu, 1986). Suurveeaastad mõjusid soodsalt ka koprale, kelle kaevatud
kanalid, ulatuslikud urusüsteemid ja paisutatud vesi lõid soodsad varjumis- ja
toitumistingimused saarmale. Saarma arvukus on suhteliselt suur esmajoones seal, kus elab
kobras. Saarma asurkonna kasvu võimaldasid ka pehmed talved, küttimiskeeld ja
paranenud populatsioonistruktuur, aga ka põllumajandusreostuse vähenemine ja rikutud
veeökosüsteemide osaline taastumine ja veekogude ökoloogilise seisundi paranemine
(Laanetu, 2010).
1988