Tõde ja Õigus II Terve tekst
Pikkamisi oli täitunud seaduslik karikas, kuni tõusis üle äärte.
Oli mitmel korral hoiatatud, oli andeks antud, aga lõpuks ometi pidi ulualust otsima härra
Mauruse inimesarmastuse asutises.
Milles oli seisnud Pajupilli süü, keegi ei teadnud seda õieti. Tema ise rääkis mingisugustest
raamatutest, keelatud kirjandusest, rahvuslikust vaimust, pilkesalmidest ülemuse, usu ja isegi
jumala kohta. Ühesõnaga -- Pajupill oli vänge poiss, kui uskuda teda ennast.
Aga tema suurustused ei jäänud kauaks tõestuseta. Peagi hakkasid ka härra Mauruse asutises
levima mingisugused nöökavad vemmalvärsid. Need, kes Pajupilliga lähemalt tuttavad, teadsid,
et temal on terved vihikud luuletisi ja kirjutisi täis. See teade äratas asutise nagu unest. Tuli
ilmsiks, et ka siin leidus muusade sõpru, kes olid juba ammugi salajas tagunud salme, olid
katsunud tõlkida Puskini ja Lermontovi. Salajas hoiti seda sellepärast, et luuletamine tundus
annaabi.ee 
