tehes teistele hoopis kahju, siis ei tule teda pidada heategevaks või heldeks, vaid ohtlikuks meelitajaks. ja kes ühtesid kahjustavad, et teiste suhtes olla helded, need panevad ebaõiglust toime nõnda, nagu nad võõrast omandit kasutaksid endile kuuluvana MISKI POLE HELDE, KUI SEE ÜHTLASI POLE ÕIGLANE need, kes pole helded niivõrd loomult kuivõrd mingi auahnuse ajendusel, teevad heategevaina näivaid soovides paljudi, mis lähtub pigem suurustlemise ihast kui heast tahtest- kuid säärane teesklus on lähem edevusele kui heldusele või aulisusele heatahtlus- laseksime enim osaks saada säärasel, kes meid hindab kõige kõrgemalt. kuid heatahtluse üle ei tule otsustada mitte kire suuruse järgi, nagu teevad noorukid, vaid pigem püsivust ja kindlust aluseks võttes. Kaht liiki heldust: üks heategev olla, teine heategu hüvitada- siis on meie võimuses olla heategev
mõeldud väheste eranditega ainult härrastele. 1630-ndatel sattus mõnelgi korral siia saksa luuletaja Paul Fleming, kes innustas kohalikke sõnaseppi, tema ümber moodustus Saksamaa moe järgi lamburiring harrastusluuletajatest (gümnaasiumiprofessorid, pastorid), tema vahendusel tutvuti saksa luuleteoreetiku Martin Opitzi seisukohtadega. Enim viljeldavaiks olid pulmalaulud. Juhuluule värsid maarahvani ei ulatunud, sakslaste seltskonnas olid aga suurustlemise viisiks. Eesitkeelne juhuluule väärib tähelepanu oma ilmaliku sisu ja eesti luulekeele kujunemise seisukohalt. Juhuluuletustest mainekamad on pulmalaulud, kaalukamaks eesti keeles luuletajaks oli Tallinna gümnaasiumi kreeka ja ladina keele õpetaja Reiner Brockmann, tema eesti keeles kirjutamine oli pigem keelehuvi, mitte eesti kirjanduse loomishuvi. Brockmanni juhuluuletused laadilt baroksed salongiluuletused, autor polnud vorminõudlik. Avaldas esimese teadaoleva eestikeelse pulmalaulu
annaabi.ee 
