Ta jutustab oma lauakaaslastele, kuidas arstid on ikka nii lollid ja kuidas tema enda nimele haigusi kirjutada laseb. Lugeja kohtab hulganisti võõrkeelseid väljendeid, mis erinevaid haigusi üksteisest eristavad, alustades nihilissimus acutusest ja lõpetades kaunikõlalise Logorrhoea gradus gravisega. Ja kui näidendi lõpu eel selgub, et polkovniku lesk ootamatult lolliks on tehtud, sest tema arstidelt väljapinnitud haigused kandsid endas kõik mingeid suurusehullustuse sümptome, siis tuleb siin millegipärast sisust kõrvalekalduv lõpp. Äkki selgub, et Autor on teinud endast tugevama isiksuse ning seetõttu on ise sunnitud lese ees taanduma. Ma ei ütle, et sellisel lõpul midagi viga oleks, aga kui me terve näidendi oleme kuulnud ühe mania grandiosa all kannatava naise tänitamist, kuidas arstid ikka nii lollid on, siis peale seda tundub selline teemaväline lõpetus isiksuse tugevusest kuidagi ootamatu ja kummalisena.
Ta jutustab oma lauakaaslastele, kuidas arstid on ikka nii lollid ja kuidas tema enda nimele haigusi kirjutada laseb. Lugeja kohtab hulganisti võõrkeelseid väljendeid, mis erinevaid haigusi üksteisest eristavad, alustades nihilissimus acutusest ja lõpetades kaunikõlalise Logorrhoea gradus gravisega. Ja kui näidendi lõpu eel selgub, et polkovniku lesk ootamatult lolliks on tehtud, sest tema arstidelt väljapinnitud haigused kandsid endas kõik mingeid suurusehullustuse sümptome, siis tuleb siin millegipärast sisust kõrvalekalduv lõpp. Äkki selgub, et Autor on teinud endast tugevama isiksuse ning seetõttu on ise sunnitud lese ees taanduma. Ma ei ütle, et sellisel lõpul midagi viga oleks, aga kui me terve näidendi oleme kuulnud ühe mania grandiosa all kannatava naise tänitamist, kuidas arstid ikka nii lollid on, siis peale seda tundub selline teemaväline lõpetus isiksuse tugevusest kuidagi ootamatu ja kummalisena.
annaabi.ee 
