Maimu Berg “Ma armastasin venelast” Tekstianalüüs
tüdruk meenutas Teda, ning märgatas Teda,kiiresti jooksis juurde. Ta vaatas ja imetles mind, ma
olin kaunis, kättesaamatu, ebamaine, kuuvalgel näisin ma haldjana, aga ta ei pidanud vastu,
ruttas mulle järele, haaras kinni mu lehvivatest juustest, mu öösärgi volangidest, tõmbas mind
end vastu, see oli Tema ja ma surusin oma põse tema põse vastu, ei se polnudki Tema palg, vaid
männi krobeline koor või kasetüve sile, ma silitasin seda ja tundsin järsku nii suurtigatsust Tema
järele, nii suurt kurbust, et Teda pole, et puhkesin nutma(Berg 2004:152). Minu meeles, tüdruk
on juba arust segane. Normaalne inimene ei tegi seda ilmaski, kuid see armastus oli tüdrukul nii
sügav ajus, et ta kaotas mõistust. Peale selle, ta ise märkas seda, et iheldas meest isegi tema
ligiolekus. Igatses mehe järele millel nad olid koos, alati oli vajadus hingesoojuse tunda või
nähtamatult näpiotsadega puudutada. Käsitledes nende armastust lähedam, saan aru, et see on
haigus
annaabi.ee 
