Tammsaare ja Gailit elulugu
oma mandlitaolisi tuvisilmi ja kõneleb ,,arushaadav", ,,thõepoolest", ,,fiimane khord
Berliinis", proua Itam, kes on nii peen ja õrnatundeline, et, kõnelemata kärbse surmamisest, ei
suuda ise oma suitsugi tuhatoosi kustutada, vaid palub seda teha mõnd teist, kunstnik Mägar,
kes ilustab maalitavaid oma piltidel, sest et inimene on surelik, ilu igavene, ja seisab istuva
laudkonna juures püsti, et kõik näeksid, kuidas ta ümbrusest kõrgemal seisab, suurspekulante,
kes usuvad, et just nemad on need õiged ja ausad eesti mehed, teised aga kaabakad. Karin,
kes-teab, on selles rühmas isegi kõige sümpaatsem, vähemasti oma naiivsuse ja pinnapealse
siirusega, kuid ta täieneb ja areneb kiiresti üldise taseme suunas. Igatahes on talle ta mehe
Indreku õilsus ja inimlik väärtus täiesti suletud maailmaks. Jälle seega võõras, mehaaniline,
pimescatud hoiang elu suhtes, jälle mingi ebanormaalne hingeelu nina; muidugi ei ole Karin
annaabi.ee 
