Eesti kaitsealad (referaat)
Suure sooderohke tasandiku
muudavad vaheldusrikkamaks väikevoored, oosid, mõhnastikud, otsmoreenid ning
metsajõed ja järved. Esindatud on nii oosid, mõhnad kui pealt tasased lavad. Oma suurte
kõrguskontrastide tõttu on siinset piirkonda ka "Eesti Sveitsiks" kutsutud. Oosid ulatuvad
kuni 100 m kõrguseni, nõlvad on järsud, kohati kuni 40 kraadi. Poole kaitseala pindalast
moodustavad sood, peamiselt rabad. Neist suurimad on Koitjärve raba, Kõnnu Suurso ja
Võhma raba. Metsadest domineerivad okasmetsad. Omapärane on inimtekkeline (sõjaväe
tegevus) Jussi lagedik. Alale jääb üle 30 järve, nende hulgas ka Põhja-Eesti sügavaim
Metstoa Umerikjärv (14m). Albu ja Ambla vallas on põllumaadel näha huvitavaid,
langatustest lainjaiks muutunud karstialasid. Mitmed siinsed pinnavormid on esitatud (või
soovitatud kanda) Eesti ürglooduse raamatusse.
Kaitsealal on rohkesti oose ja sandureid, samuti kaks mõhnastikku. Aegviidu ümbruses
annaabi.ee 
