Sissejuhatus vene kirjanduslukku II
Luulet enam aktiivselt ei
pruugita ega kirjutata. Nende zanrite asemele tulevad teised zanrid proosazanrid:
olukirjeldus, jutustus, novell, lühijutt, romaan. Tähtsa koha omandab olukirjeldus. See on
otseselt seotud ka realismi tekkimisega. Kirjanikud arvasid, et tegelikkust saab kirjeldada
tõepäraselt. See on vastureageering romatismile. Romatismi hinnatakse halvustavalt, kuna ta
põhineb väljamõeldisel. Ei kirjeldata enam suurseltskonnaelu, vaid hakatakse kirjeldama
tegelikkust. Tekib küsimus, mida tegelikkuse all mõeldakse. Selle all mõeldakse sootsiumi
alamkihtide elu: talupojad, köögitüdrukud jms lihtinimesed. 1861. kaotati Vm-l pärisorjus.
Enne kujutati seda, mis oli kaunis. Esimesena hakkas neid mõtteid arendama Belinski, kes oli
tolle aja kõige silmapaistvam kriitik. Ta oli haaratud Pr sotsialistide-utopistide ideedest.
Belinski oli ise ka segaseisuslane, keeli ta ei osanud. Ta oli väga vaene. Ilmus Dostojevski
annaabi.ee 
