"suursaalist" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kuid haav ta käsi- Mees, vpta müts maha (hisp. k.). 80 varrelt oli juba kadunud. Käes oli tal valgeks pargitud nahast mitmekeelne piits, nagu neid tol ajal seersandid rahva laialiajamiseks tarvitasid. Peas oli tal ümmargune, ülevalt kinnine peakate, kuid raske oli otsustada, kas see oli lapsemüts või kuningakroon, sest mõlemad on teineteise sarnased. Ei tea isegi miks, aga Gringoire'il tuli lootus tagasi, kui ta ses Imede Õue kuningas ära tundis neetud kerjuse Justiitspalee suursaalist. «Meister...» kogeles ta, «mu härra, aulik isand . *. Kuidas pean teid nimetama?» ütles ta lõpuks, jõudes oma tituleerimises haripunktini ja jäädes nõutuks, kuidas veel kõrgemale minna või sealt alla tulla. «Aulik härra, majesteet või semu, nimeta mind, kuidas ise tahad. Tee aga kähku. Mis on sul enda kaitseks öelda?» «Enda kaitseks!» mõtles Gringoire. «Asi on halb.» Ja kokutades vastas ta: «Ma olen see, kes täna hommikul ...»