Jevgeni Onegin ja Vladimir Lenski
Nad mõlemad suhtusid naabermõisnike elu-olusse kerge põlgusega,
kuna pidasid seda liiga madalakultuuriliseks. Omavahelistes vestlustes jõudsid nad alati
teemadeni, mis puudutasid kultuurset ühiskonda.
,,Kuid äkki sinnakanti sõitis
Just Göttingenist otseteed
ja kriitilisi meeli köitis
uus naabermõisnik ja poeet-
Vladimir Lenski, noor ja sirge,
Kes kodukolkasse täis kirge
Kui Kanti jünger ja fantast
Tõi udusest Germaaniast
Kateedritõed, kateedritoonid:
Uutvärki vaimutormlase
Suurpiduliku paatose,
Priimõttelised illusioonid
ja süsimustad, voogavad
kaootilised kiharad."
,,Ta südames, kus täitsa puudus
suurilma paheline tusk,
veel valitsesid arm ja truudus
ja vankumatu õnneusk.
Ta imetles maailma rikkust,
ja liigutavat võhiklikkust
kui algajal veel esines
ta nooruslikes tunnetes.
Nii püüdis meie kõigi elus
ta esmajoones näha just
universaalset mõistatust
ja leidis raskes mõtiskelus,
et olemise siht ja tuum
on mingi suur müsteerium."