Jean-Paul Sartre "Iiveldus"
spliiniks. Peategelane tundub paljuski olevat Sartre'i alter ego. Sartre või vähemalt Roquentin
arvab, et nagu on mõttetu elu, on võimatu ka armastus. Patsienti nägemata on raske diagnoosi
panna, kuid Roquentini päevikus toodud haigussümptomite järgi segunevad temas autism ja
skisofreenia. Mees ei oska inimestega kontakti astuda, vegeteerib oma maailmas ega oska elus
näha ilusat. Suure tõenäosusega on ajaloo suurmeesest raamatut kirjutava Roquentini
füüsilised hädad siiski psühhosomaatilised. Roquentin mõtiskleb oma päeviku alguses:
,,Kummaline on see, et ma ei pea ennast põrmugi hullumeelseks, ma näen ilmselgelt, et ma
pole seda..." Ka kogenematu internpsühhiaater võib juba taolise mõttekäigu peale eksimatult
öelda, et mees eksis. Kui ,,Iiveldusele" midagi ette heita, siis selle filosoofiat filosoofia pärast.
annaabi.ee 
