Eestlaste relvastus aastal 1200
Erinevad asjaolud kinnitavad, et eestlastel polnud Muistse Vabadusvõitluse ajaks
veel kindlat taktikat välja kujunenud. Olgu selle tunnisuseks kasvõi lahinguks
mitte rivistamine või ratsaväele eriülesannete mitte andmine.
Madisepäeva lahingu kohta on teada, et nii eestlaste kui ka ristisõdijate malev oli
jagatud kolme kolonni. Eestlaste paremal tiival asus Sakala malev Lembitu
juhtimisel. Keskmine parv oli tugevam kui tiivad ning koosnes nagu vasakule
tiivale jäänud suurmaleva osagi Lääne, Harju, Rävala, Viru ja Järva malevast,
mille täpsem paigutus pole teada. Arvatakse, et keskmisesse parve kuulus umbes
pool kogu väest ning tema sügavus oli suurem kui laius. Välilahingus tegutseti
parvedena, ühekandi mehed koos. Sellise grupeeringu eelis oli omavaheline tutvus
ja mehed mõistsid üksteist isegi poole sõna pealt. Kui välilahingus vastase
rünnakut vältida ei õnnestunud, pöörati algul põgenema ning siis üritati
vähehaaval vastast rünnata
annaabi.ee 
