LÄHIS-IDA TIVILISATSIOONID RAUAAJAL
pidid juhtima kohaliku sõjaväge ning koguma makse. Satraapiad vastasid enamasti allutatud
rahvaste ja hõimude traditsioonilistele asualadele, kuid satraapideks määrati üldjuhul pärsia
aristokraate. Et tagada satraapide ustavust, saatsid kuningad spetsiaalseid ametnikke nende
tegevust kontrollima. Samal ajal pöörati suurt tähelepanu ka hoolitsusele ühendusteede eest
riigi eri piirkondade vahel, et sõnum ohust või vastuhakust riigi äärealadel jõuaks võimalikult
kiiresti suurkuningani. Eriti oluliseks kujunes regulaarsete postijaamadega varustatud Suur
kuningatee, mis viis Väike-Aasia lääne-osast Susa linna Lõuna-Iraanis.
Kõigi nende abinõude tagajärjel oli Pärsia impeerium vallutusel põhineva hiigelriigi kohta
silmapaistvalt stabiilne. Alistatud rahvad enamasti leppisid Pärsia ülemvõimuga. Seetõttu
polnud Pärsia kuningatel üldjuhul tarvidust võtta ette karme karistusretki mässuliste alamate
vastu
annaabi.ee 
