Realism Eestis
-
Röögatab - röögatab veel kord - aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halvatud - ma näen ennast juba
rataste all ja pigistan silmad kinni. - Korraga - -
SANDER. Korraga kistakse sind tagasi?
LAURA (käed põlvede ümber). Ei, see oleks labane. - Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind
kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse kõnniteel ilusti jälle jalule.
SANDER. Aa! - Ja see kangelane oli?
LAURA. Üks suurispea-kull.
SANDER. Mis sa ütlesid?
LAURA. Ma vaatasin talle näkku, kui ta mind kandis - ö ö k u l l, võta või jäta!
SANDER. Huu, kui kahju!
LAURA. Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad - nii ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad!
SANDER. Noo, ja siis?
LAURA. Siis sündis, mis mulle kõige enam imponeeris: ta paneb mu sõna lausumata maha ja jalutab
sõna lausumata edasi, nagu oleks nööbi uulitsalt üles võtnud; ise nagistab veel midagi närida. Oleks ta
korraks tagasigi vaadanud
annaabi.ee 
