Litograafia
aastani oli välja tulnud 108 lehte.
Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka maastiku- ja
arhitektuurivaadete vahetuks edasiandmiseks.
1818. aastal andis Alois Senefelderi välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der
Steindruckerey", mis osutus väga oluliseks litograafiatehnika kuulsuse kasvule.
Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest.
Uue tehnika levik oli kiire ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraaziliste väljaannete
trükkimisel.
Eesti esimesi litotöökodasid asutati 1835. aastal Tartus.
Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt kunstis, trükitööstuslikku litograafiat
asendab ofsettrükk.
Esimese litograafilise trükimasina ehitas New Jersey paberitootja Ira A. Rubel 1906.
aastal. Selles trükimasinas kanti kujutis trükisilindrilt kummiplaadile ja sealt edasi
paberile. Taolist tehnoloogiat, kus kujutis trükitakse paberile kummisilindri abil,
annaabi.ee 
