A.dumas Kolm musketäri terve raamat
» «Missuguse?»
«Selle, mille teie jalge eest leidsin ja teile taskusse tagasi pistsin.»
«Vaikige, vaikige, õnnetu!» hüüdis noor naine. «Kas tahate mind hukatusse saata?»
«Näete nüüd, te pole veel kaugeltki väljaspool hädaohtu, sest üksainus sõna paneb
teid värisema ja te tunnis-
127
tate ka ise, et kui keegi seda sõna juhtuks kuulma, siis olete kadunud. Oo, proua!»
hüüdis d'Artagnan ja haaras ta käe, vaadates teda kirgliku pilguga. «Olge suuremeelseni,
usaldage mind. Kas te tõesti pole mu silmist veel lugenud, et mu poolehoid ja kiindumus
kuuluvad teile.»
«Kahtlemata,» vastas proua Bonacieux. «Küsige, ja ma usaldan teile kõik oma
saladused, kuid teiste saladusi ei või ma avaldada.»
«Olgu,» ütles d'Artagnan, «ma uurin need ise välja. Kuna need saladused mõjustavad
teie elu, siis peavad nad ka minu saladusteks saama.»
«Hoiduge sellest!» hüüdis noor naine niivõrd tõsiselt, et dArtagnan tahtmatult
võpatas