Surm on sügav. Selllest mõeldes peab olema vapustatud tunne hinges, vastasel juhul oleks nagu mingile tavalisele sõnale mõelnud. Kes mõtleb surmast tihti, ei sure igaveseks. Lõbusid peab nautima, aga mitte mõistuse piirest väljuma, sest kukkuda kõrgelt on kibe. Kire paines jaguneb hing 4-ks: olevik, tulevik; mõlemal jagunevad heaks ja kurjaks. Inimest vaevavad hädad vähem, kui vaja oleks. Meeleheide on kõige hullem. Samas on inimeste ümber liiga palju tühje muresid. Suurelisus on väiklane. Lugemisest ja arukusest hoolimata ei suuda inimene paljut teada. Mis kasu on maailma teadmisest, kui ennast ei tunne. Palju on asju, mida keelega ei saa väljendada, eelkõige nende väärtust. Inimene moodustab maailmast nii tähtsusetult väikese osa. Inimkeha on nõrk, põdur: haigused, ihad, väsimus. Ennast põlata on ohutu, aga teiste põlgus upsakas, halb. Iha maise omandi järele on kõigile omane ja viib õigelt teelt kõrvale
annaabi.ee 
