V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Aeg-ajalt toodi vaesele patukahetsejale veidike süüa, vaadati läbi augu sisse, kas ta veel
elab, ei teatud suletu nimegi, teati vaevalt, kui mitme aasta eest ta siia surema tuli. Võõrale
aga, kes elava, keldris mädaneva luukere üle järele päris, vastasid naabrid lihtsalt: «Seal on
mees,» kui kongis mees oli, või: «Seal on naine,» kui seal naine asus.
Tol ajal nähti kõike ilma üleloomulikkuseta, liialdamata, ilma suurekstegeva klaasita, palja
silmaga. Polnud veel leiutatud mikroskoopi, ei füüsilise ega ka vaimse maailma jaoks.
Seda laadi vabatahtliku sulgumise näiteid esines lin-nasüdametes kaunis palju, nagu me
äsja mainisime, ja nad ei äratanud mingit imestust. Pariisis oli küllalt selgeid palvetamise ja
patukahetsemise konge ja nad polnud peaaegu kunagi tühjad. Tõsi küll, vaimulikud ise
hoolitsesid selle eest, et nad tühjaks ei jääks, sest see
195