V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
katuseharjadega, tuhande tuulelipuga ja ta kahe kõrge kõrvuti seisva torniga, mille
koonusekujuli-sed, alt sakilised katused meenutavad ülestõstetud servadega teravapõhjalist
kübarat.
Kui silm nende losside amfiteatri astmeist kõrgemale tõusis, siis jõudis ta pärast sügava
kuristiku ületamist Uuslinna katuste vahel, mis polnud muud kui Saint-An-toine'i tänav,
lõpuks Angouleme'i lossini. Mitmete aegade suurehitusena
pakkus see ka üsna uusi, väga valgeid osi, mis kogu ehitusega niisama vähe sobisid kui
punane paik sinise vestiga. Kuid uue lossi haruldaselt terav ja kõrge katus oma rohkete
nikerdatud vihmaveetorudega ja tinaplaatidega, kus kullatud plekist inkrustatsioonid särasid
tuhande fantastilise arabeskina, see nii huvitavalt kirjatud katus kerkis graatsiliselt vana lossi
tuhmunud varemete vahelt, mille paksud, vanadusest vaatidena tursunud, kõdunenud ja ülalt