Seneca moraalikirjad Luciliusele
midagi. (12) Sa küsid: miks voorus millegi järele puudust ei tunne? Ta tunneb rõõmu juuresolevast, ei ihka
eemalolevat. Kõik piisav on tema jaoks suur. Kui sa seda otsust kehtima ei jäta, siis on lõpp
kohusetundel, lõpp ustavusel. See, kes ihkab neist mõlemaist juhinduda, peab taluma paljugi sellest,
millele andume otsekui hüvedele. (13) Kaob vahvus, mis peab end ohtudes proovile panema, kaob
suurehingelisus, mis saab välja paista vaid siis, kui ta otsekui pisiasju põlgab kõike, mida lihtrahvas peab
suurimaks; kaob tänulikkus ja tänulikkuse avaldamine, kui kardame vaeva, kui peame ustavusest midagi
hinnalisemaks, kui me ei pea silmas parimat.
(14) Kuid aitab sellest. Üks kahest: kas need, mida nõnda kutsutakse, pole hüved, või on inimene
jumalast õnnelikum, kuna seda, mis meie käsutuses, jumal ei tarvita. Pole tal ju tarvis meelasust,
annaabi.ee 
