Erinevad aforismid
Ma tean, Et ise ka vahel unustan, Aga mitte seda pisarat, Ta oli eriline! Ta oli VALUS, Jättis
haava südamesse, Mitte nagu kõik teised, Mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad. See
pisar kuulus mulle Ta jättis jälje, Mis sest, et surmahaava näol. Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta
silmast. Arvan, et ta väljus verena südamest.
Ma võin vaadata sind põlastusega ja vihaga, kuigi ma seda ei tee. Ma
võin vaadata sind nii nagu ma iial kedagi vaadanud ei ole, väga suurearmastusega. Kuid siiski
ma vaatan sind nagu teisi, sest ma ei taha,et sa näeksid kuidas ma sind tegelikult enda kõrvale
igapäev vajan. Maei taha et sa saaksid teada, kuidas ma sind vaikselt oma südamesarmastan, sest
nii on parem, nii mulle, kui sulle... Ma lihtsalt lähenpea püsti edasi nii nagu ikka, sest ma suudan
naeratada ja peita omapisaraid, kui seda vaja on !
Üksinduses, haige olles, segaduses -- ainuüksi teadmine sõprusest aitab vastu pidada, isegi siis,
kui sõber on jõuetu aitama