Saare murre
‘viija’, aabijad ‘ajajad’.
Laensõnade alguses ei armastata kaashäälikuühendeid, nt ruut ‘pruut’, robeline
‘krobeline’, rabistama ‘krabistama’, rabin, roovi ‘proovi’, lekid ‘plekid’.
Kolme kaashääliku ühendist langeb sulghäälik nõrgas astmes välja: tansud tansind, krants
: kransi, kõrsist ‘kõrtsist’. Kuid esineb ka vastupidist, häälduse hõlbustamiseks võidakse
klusiil lisada, nt küündla ‘küünla’, kivisimpsi ‘kivisimsi’, suurdune ‘suurune’.
Esineb kaashäälikute kadu, nt kaob v teatavate sõnade lõpust, nt lae ‘laev’, päe ‘päev’; n
on kadunud sõnast siin > sii; lj-ühendis puudub j, nt vällas ‘väljas’, pailu ~ paelu ‘palju’
jpt.
nud-kesksõna
Murrakutes ja maa-alaliselt sõltub nud-kesksõna tunnuse esinemus nii tüve pikkusest kui
ka muudest teguritest. Saaremaa ida- ja keskosas on kasutusel n- või nd-lõpuline vorm (nt