magnetketaste, perfokaartide või perfolintide abil, nagu praegugi siirdatakse infot arvutite vahel, mis pole Internetti ega mõnda muusse võrku ühendatud. Personaalarvutid muutsid seda olukorda kardinaalselt. Nad olid küll töölaual ja kasutaja ainupruukimises, kuid neil oli esialgu üks suur puudus - nende kettaruum oli piiratud, mis ei lubanud sageli salvestada sinna kõike tööks vajalikku. Eriti valusalt andis see tunda inimestel, kes olid ühist suurarvutit pruukides teinud meeskonnatööd, mis eeldas juurdepääsu ühtedele ja samadele suurtele andmekogumitele. Lahendus oli lihtne - ühendada personaalarvutid võrgu abil kokku, et võimaldada kasutada ühiseid ressursse. Nii sündisidki kohtvõrgud - Ethernet, Token Ring ja muud taolised - mis võimaldasid kokku ühendada terve hulga lähikonnas paiknevaid arvuteid, enamikus siiski personaalarvuteid. Lisaks neile säilusid ja arenesid ka suurarvuteid ühendanud mitmed globaalvõrgud.
asuvad seal. Transistorite kasutamine elektronlampide asemel aitas tootjatel toota plaju töökindlamaid ja odavamaid arvuteid. Arvuti väiksem kombinatsioon, parem töökidlus ja madalam hind tegi teise generatsiooni arvutid populaarseks ostjatele. Aastal 1956 ehitasid Belli Laboratooriumid transistoreid kasutades arvuti nimega Leprechaun. Pärast alustasid oma transistorite ehitamist IBM, Philco, GE ja RCA. 1966. aastal hakati tootma suurarvutit -6 (töökiirus 1 miljon op/s) Tuntumad transistorarvutid: -4, -6; Ural-11, Ural-14, Ural-16; Minsk 2, Minsk 22, Minsk 23, Minsk 32; Ruta, (Leedu); Naiirid (Armeenia); Dnepr, Mir, Kiiev (Ukraina), Roboton 300 (Saksa DV) r Ameeriklsed ei kasutanud neid uusi väiksemaid arvuteid ainuüksi kalkulatsioonide tegemiseks. Nad avastasid, et arvutid on väga head andemete töötlemiseks. Kui arvuti sisendisse läbi perfokaardi andmeid sööta, siis suudab arvuti kiiresti sorteerida andmed ja
annaabi.ee 
