Arvutite operaatorid kasutasid perfokaarte ja esitasid partii töid edasi suurarvutiteni kus need jäid ootama oma järge. Esimene samm virtualiseerimiseni võttis aga ajajaotus suurarvuti süsteemide vormi ja kujunes välja CP-40 operatsiooni süsteemi väljatöötamise jooksul. Iga kasutaja kindlustati virtuaalse masinaga, mis andis kasutamisõiguse mitmele kasutajale suurarvutisse samaaegselt. Loodi tarvkara, hypervisor (vt. pt 2.2.1), mis haldas mälu jagamist suurarvutis. [2, 10, 12] Popek ja Goldbergi nõuded Popek ja Goldbergi virtualiseerimise nõuded on piisavate tingimuste kogum arvuti arhitektuurile, et toetada süsteemi virtualiseerimist tõhusalt. Need olid tutvustatud Gerald Popeki ja Robert Goldbergi poolt 1974 aasta artiklis “Formaalsed nõudmised virtualiseeritavatele kolmanda generatsiooni arhitektuuridele”. Artiklis on toodud kolm vajalikku iseloomu, et süsteemi programmi kutsuda VMM-iks (Virtual machine monitor).
kiht. Esitusloogika kiht suhtleb rakenduse kihiga. Äriloogika ülesandeks on juhtida funktsionaalsust, töödeldes selleks alumisest kihist saadud andmeid vastavalt kasutajalt ülemisest kihist tulnud päringutele. See kiht paikneb tavaliselt kohtvõrgu serveril. Andmekiht on kolmas kiht. See sisaldab andmebaasi ning selle haldamiseks vajalikku 2 tarkvara ning võib paikneda mõnes suurarvutis. Kihi ülesanne on muuhulgas hoida andmeid sõltumatutena rakendusest ja esitusloogikast. Posti edastamisel on mitmed etapid. Kui keegi saadab kirja, siis vahepealsetel etappidel ei teata midagi selle sisust. Saatja peab saadetise teataval kombel adresseerima, et see oleks kohale toimetatav sihtpunkti. Näide: saatja->postkontor->transporivahendid->postkontor(võib mitmeid kordi korduda, kuna kiri võib mitmest postkontorist
annaabi.ee 
