VARAUUSAEG
alailma tühi ning kuninglik ihukaitse pidi kerjama kloostriväravate juures vaestesuppi. Hispaania
linnad olid täidetud savihurtsikutest, kus valgustuse eest kandsid hoolt vaid Jumalaema kujukeste
ees põlevad õlilambikesed. Madridi peeti Euroopa räpaseimaks pealinnaks. Maa oli täis hulkureid ja
kerjuseid. Lisaks tuli ülal pidada tervet plejaadi vaimulikke. Maksude edasine suurendamine hävitas
vähesegi allesoleva töönduse.
Hispaania aadelkond oli diferentseerunumaid kogu Euroopas. Suuraadel kasutas oma tohutuid
maavaldusi meriinolammaste karjatamiseks. Põllud muudeti heinamaaks. Kaks korda aastas liikusid
lambakarjad Kastiilia ühest otsast teise, süües ühtlasi puhtaks külakogukondade karjamaad. Nende
liikumise takistamiseks keelati talupoegadel põldude tarastamine. Seevastu arvukad Hispaania
väikeaadlikud meenutasid Cervantese kangelast, kelle varandus koosnes vaid ,,piigist, vanast kilbist,
kõhnast setukast ja hurdakoerast".
Hispaania rahvaarv kahanes
annaabi.ee 
