Eesti kunst 20. sajandi alguses
propaganda tähe all teostatud nõukogulik teema. Priidu Aaviku "Sadamas" (1947) kasvas
taastamine industriaalmaastiku kirjelduseks, kus lööktööst jutustav ehitustander liitub
efektselt varemete ja vanalinna panoraamiga.
Sõjajärgsete poliitiliste muutuste tagajärjeks oli alalhoidlik ja kammitsetud kunst.
Kunstile 1946. aastal antud parteilises hinnangus on eesti kunsti puudusteks teoste
apoliitiline suunitlusja individualistlik suhtumine loomingusse. Kuivõrd eesti kunsti
keskpunktiks olid rahvus ja rahvuslikud traditsioonid, keskendus pealetungiv stalinism
võitlusele kodanliku natsionalismi vastu. Kunstnikule jäi kaks valikut: kas integreeruda
nõukogude kunsti või saada endale külge rahvavaenlase silt. Algul sobitusid kunstnikud
uute nõudmistega oma esituslaadi realistlikumaks muutmise kaudu. Sõjajärgses kunstis
annaabi.ee 
