ISIKSUSE ARENG POSTMODERNISTLIKUS ÜHISKONNAS
postmodernistlikest/postsotsialistlikest ummikutest peakski nägema neis ajas kestma jäänud
eetilistes normides jättes siin praegu kõne alt välja indiviidi intiimse religioosse ja
eksistentsiaalse kogemuse käsitluse. Need eetilised normid annavad lihtsa raamistiku sellise
isikliku väärtussüsteemi kujunemiseks, mis on lõppkokkuvõttes vajalik ka inimese kui liigi
säilimiseks.
Staatussümboliteks kujunenud materiaalsetele väärtustele suunistatud ja armutus
konkurentsiõhkkonnas isiklikule edukusele ning läbilöögivõimele tuginevas ühiskonnas
kultiveeritakse noorte hulgas pahatihti aina rohkem tarbijalikku ja hedonistlikku suhtumist
maailma. Äärmuseni arendatud individualism, empaatilise tunnetuse kasvav nüristumine ning
elamuste jaht iga hinna eest ühest küljest ja turvalisuse puudumine, varakult väljakujunenud
(väljakujundatud) toimetulematuse stress, isikliku väärtusetuse tunne teisest küljest need on