Tõde ja Õigus II Terve tekst
ülikoolis, pakuti professuuri, taheti komandeerida välismaale. Kiitusekirjad, aurahad, lindid --
krahvidelt, vürstidelt, suurvürstidelt. Sõitsin ühega Berliini, Pariisi, Viini. Noh, ja nüüd! Kus ma
nüüd olen? Kuhu ma jõudsin? Maale, kus pole keelt ega kultuuri! Nagu juudi sünagoogis!..."
Niisugune oli härra Voitinski elulugu tema oma sõnade järgi, kui ta oli ,,parajas tujus". Aga oli
tuju parajast ülevam, siis oli sõnu vähem ja suumatsutamist rohkem. Ütleb ,,Lea" ja matsutab,
nagu maiustaks väike laps; ütleb ,,naine" ja matsutab jällegi, ütleb ,,Pariis" ja matsutab; ütleb
,,Viin": ikka matsutab; ütleb ,,Strauss", aina matsutab ja katsub lõtvade kondiste kätega
mingisuguseid liigutusi teha.
Seda kõike pidi Indrek lugematu hulk kordi kuulma ja nägema, sest muutunud olukorra tõttu
asus ta ülalt siberist alla suurde tuppa härra Voitinski lähedusse. Muutus tuli sellest, et
annaabi.ee 
