V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tüdruk ligines sõna lausumata kannatajale, kes tema eest asjata kõrvale tahtis rabelda,
vabastas oma vöölt kõrvitsapudeli ja ulatas selle ettevaatlikult õnnetu kuivanud huultele.
Silmas, mis seni oli kuiv ja punetas, nähti nüüd suurt pisarat, mis aegapidi mööda inetut ja
meeleheitest krampunud nägu alla veeres. Võib-olla oli see esimene pisar, mida õnnetu elus
kunagi oli valanud.
Ta unustas hoopis, et ta juua tahtis. Mustlastüdruk ajas oma väikese suukese kärsitult
mossi ja toetas naeratades pudelikaela vastu Quasimodo suurte hammastega suud.
Küürakas jõi pikkade sõõmudega. Teda kõrvetas janu.
1
3
0
Kui ta lõpetas, ajas ta oma mustad huuled torru, küllap selleks, et suudelda ilusat kätt, mis
teda nõnda oli aidanud. Kuid noor tütarlaps, kes vist polnud vabanenud umbusust ega
unustanud vägivaldset kallaletungi läinud ööl, tõmbas käe tagasi, nagu laps, kes kardab, et
loom teda hammustab.
annaabi.ee 
