20. sajandi esimese kümnendi kirjandussuunad
tungide ja alateadvuses varjul olevate seoste vastu. Nende eesmärgiks oli mitte
arutlemine, vaid elunähtuste kaose vastuvõtmine ja edasiandmine. Sürrealistid tahtisd
oma loominguga muuta ka suhtumist ellu ja anda vaba voli kujutlusvõimele.
Sürrealismi arengus saab eristada kolme etappi:
1919-1932 aastal automatism ja teadvuse vool. See tähendas seda, et äärmiselt
vastuvõtlik seisund peab kirjutajale ilmutama, mida tuleb kirja panna. Anne ja
inspiratsioon ei ole suujuure olulised.
1930. aastad- sihilik juhus ja must huumor. Nende hulka kuulusid poolteadvuslike
seisundite esile kutsumine, maagiaga mõjutamine, uute elamuste otsimine ringi
liikudes. Must huumor oli sürrealistide käsituses ootamatu sõnaseos kontekstis.
Sürrealistide sihilikud juhused kuulusid tihti musta huumori valdkonda.
1940.-1960. aastad- müüditeooria. Müüditeooria on seotud sürrealistide sooviga
ühiskond vastavalt oma arusaamadele ümber kujundada. Nende arvates on müüt
annaabi.ee 
