PÕÕSATIGU on kõrge kuhikja 56keermelise kojaga liik. Koja laius on 1323 mm (enamasti 1820 mm) ning kõrgus 1019 mm (enamasti 1617 mm). Harilikult on koja laius kõrgusest ainult pisut suurem. Koda on enamasti ühevärviline hallikaskollane kuni hele punakaspruun, nõrga mati läikega. Harvem võib leida ühe pruuni vöödiga vorme. Koda on üsna läbipaistev: elusal teol võib läbi koja näha siseelundite liikumist ja tumedamaid laike. Suue on ümar või pisut elliptiline. Suudmeserva siseküljel on valge 0,51 mm laiune paksenenud kojaosa ribi, mis on nähtav ka läbi koja seina heledama joonena suudmeserva läheduses. Naba on avatud, kuid kitsas (läbimõõt umbes 1/61/8 koja laiusest). Põõsatigu elab mitmesugustes niiskemates elupaikades ja ronib meelsasti puude tüvedel. Ta eelistab inimmõjust puutumata kooslusi, kuid saab hakkama ka parkides ja aedades. 6. NABATIGU on üsna sarnane eelmise liigiga. 56 keermega koda on kuhikjas,
Tavaliselt lasti vett 3-10 min keeda, Vilsandil isegi tunni jagu. Mõni meister jälle vett pikemalt ei keetnudki, kuumutas vaid keemistemperatuurini. Veekeetmise käigus asetati kohtadele vajaminevad nõud. Ennekõike kaks suurt tõrt: alumine tõrs (käimatõrs, virdetõrs, meskitõrs) asetses põrandal, kuna ülemine tõrs (rabatõrs, kurnatõrs) tõsteti jalgadele. Kurnatõrre põhjas oli auk, mis suleti nagaga - ühest otsast koonilise kepiga, mille teine ots ulatus umbes 20 cm üle tõrre suudmeserva. Jalgade alla asetati virde kogumiseks toober või küna. Kuumutatud vesi valati käimatõrde ja lasti pisut jahtuda. Sel ajal tõmmatud üks piip. Umbes 70°C vette segati linnasejahud. Segamiseks leidus tuber, kepp, mille otsa oli tapitud 4-5 ristipidi pulgakest. Segu sai parajalt paks, kui tuber selles püsti seisis ehk siis aeglaselt pikali vajus. Tõrs kaeti seejärel riidega ja lasti paar tundi haududa. Tänapäeval enam peaaegu ei kasutata kuumaks aetud kive
annaabi.ee 
