V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
rõõmus oma kiirgava näo vastu kongiava trelle ja kisendas:
«Mu tütar! Mu tütar!»
«Mu ema!» vastas mustlastüdruk.
Loobume seda stseeni edasi maalimast.
Müür ja raudvarvad olid nende mõlema vahel.
«Ah, see müür!» karjus sulgunu. «Oo, sind ainult eemalt näha ja mitte kallistada! Anna
oma käsi! Oma käsi!»
Tütarlaps pistis käsivarre läbi trellide. Ema haaras käe, surus sellele oma huuled ja jäi
nõnda suudlusse süvenenult kummargile, ainsaks elumärgiks nuuksed, mis aeg-ajalt kogu
keha võpatama panid. Pisaraid voolas pimedas ojana nagu öist vihma, üle selle jumaldatud
käe lainetas õnnetu ema pisarate tume, põhjatu läte, mis tema hingest üles kees ja kus kõik ta
kannatused viieteistkümne aasta jooksul tilkhaaval olid kokku kogunenud.
Äkki ajas ta end uuesti püsti, lükkas pikad hallid juuksed laubalt kõrvale ja hakkas sõnagi
annaabi.ee 
