M. Maeterlinck - "Sinilind"
Haldjas Berylune ütles et Mälestustemaale jõudmiseks tuleb läbida tihe ja vana mets, mis on alati paksu
udusse mähitud ning et sinna on ainult üks tee. Lapsed nägid ilusaid valgeid lilli, millel polnud lõhna, sest
nad ei näinud päikest ja hakkasid neid kimbuks korjama. Iga lill tühendas tegelikult üht mälestust. Udu
haihtus ja lapsed jõudsid Mälestustemaale. Nägid vana talumaja, mille ees pingil magasid vanaema ja
vanaisa. Siis ärkasid nad üles. Kallistati, suudledi. Vanaema küsis "Miks te ei tule meid sagedamini
vaatama? Mitmeks ja mitmeks kuuks unustate meid, ja me pole nii kaua kedagi näinud.." (Vaatama
tulemine tähendas tegelikult nende peale mõtlemist, sest kui neile mõeldi, siis ärkasid nad üles) Lapsed
vaatasid ringi ja kõikjal oli nende arvates palju ilusam, samas polnud miski muutunud kõik oli nii nagu
nad mäletasid oskasid rohkem väärtustada lihtsalt.