V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
irvitades. Gringoire nägi, et ta on neile ainult naljatilgaks ja et neilt veel enamat võib karta.
4
9
Tal ei jäänud üle mingit lootust peale ainsa küsitava võimaluse õnnelikult toime tulla talle
antud kahtlase ülesandega. Ta otsustas riskeerida, kuid pöördus kõigepealt palava palvega
mannekeeni poole, mida tal tühjaks tuli röövida ja mille süda vahest halastavam oli kui
hulgustel. Musttuhat kellukest väikeste vasktilakestega paistsid talle avatud rästikute suudena,
mis valmis olid sisisema ja hammustama.
«Oh!» pomises ta. «Kas minu elu tõesti ripub kõige pisema kellukese kõige väiksema
liigutuse küljes? Ah, kellukesed,» lisas ta ja pani käed paludes kokku, «ärge helisege!
Kuljused, ärge tilisege! Kõrinad, ärge kõri-segeb
Ta katsus veel kord Trouillefou meelt muuta.
«Aga kui peaks tulema tuulehoog?» küsis ta.
«Ikka puuakse sind üles,» vastas see rahulikult.