20.-21. sajandi kunst
esindasid need filosoofid. Seetõttu hakati
varasemat modernistlikku kunsti, eriti
abstraktsionismi vaatama 1980ndatel eriti
kriitiliselt kui mingit arusaamatut formalistlikku
jama, mis on ühiskonna seisukohalt tumm ega
räägi kaasa olulistes avaliku elu küsimustes.
J.-P. Sartre Nõukogude Leedus 1965. a.
Fotolt on välja kadreeritud Simone de Beauvoir
(vt tema vari)
Foto: Sutkus
Kunsti on uuel ringil tagasi tulnud jutustamine, ainult et seda nimetatakse nüüd
Lyotardi järgi moodsalt narratiivsuseks.
Kontekst ongi postmodernistliku kunsti võtmesõnu. Paljud tööd mängivad
kontekstidega, „kunsti universaalsuse“
kontsepti. Nii on mõni kunstnik
spetsialiseerunud üksnes koopiate loomisele
teiste kunstnike töödest, eksponeerides neid
oma nime all (Mike Bidlo). Kohaspetsiifiline
kunst aga kitsendab väga teadlikult oma
annaabi.ee 
