V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
halastaks. Sealt võis neid võtta kes tahtis. Sõime ees oli vaskkauss almuste jaoks.
See elav olend, kes lihavõttejärgse pühapäeva hommikul 1467-ndal aastal pärast Kristuse
sündi sel puusängil lamas, näis väga suurt huvi äratavat selles üsna suures inimeste rühmas,
kes sõime ümber seisid. See rühm koosnes rohkem õrnemast soost ja nimelt peaaegu
ainuüksi vanadest naistest.
Üsna kummargil sõime kohal seisid neli eite, keda nende hallide sutaanitaoliste ürpide
tõttu võis pidada mõne vaga vennaskonna liikmeteks. Ma ei näe põhjust, miks ajalugu peaks
järeltulevate põlvede eest nende nelja auväärse ja tagasihoidliku naise nimesid varjama.
Need olid Agnes-la-Herme, Jehanne-de-la-Tarme, Henriette-la-Gaultiere, Gauchere-la-
Violette. Kõik olid 'esed, kõik Etienne-Haudry kloostrist ja kodunt välja tulnud oma
eestseisja loaga, et Pierre d'Ailly * statuudi kohaselt tulla jutlust kuulama.
annaabi.ee 
