Mein Kampf
kunstnikuks, oli isa vapustatud ja äärmiselt löödud.
"Joonistajaks? Kunstnikuks?"
Talle näis, et ma olen hulluks läinud või oli ta valesti kuulnud. Ent kui ma täpselt ja selgelt kinni-
tasin talle oma mõtet, viskus ta mulle tema iseloomule omase otsustavusega kallale. Sellest ei või
juttugi olla.
"Kunstnikuks? Ei, ei iialgi, kuni ma elus olen!"
Kuid kuna poeg oli muude joonte hulgas pärinud isalt ka tema kangekaelsuse, kordas ta sama ot-
sustavuse ja kindlusega oma isiklikku seisukohta.
Kumbki pool jäi oma juurde. Isa jäi oma "ei iialgi"-le kindlaks ja mina teatasin veel kord, et
"tingimata saan".
Loomulikult ei olnud sellel jutuajamisel rõõmustavaid tagajärgi. Vanamees kibestus minu vastu ja
mina, vaatamata minu armastusele isa suhtes, - omakorda tema vastu. Isa keelas mul isegi mõelda
sellest, et ma kunagi saan kunstniku-hariduse. Tegin ühe sammu edasi ja teatasin, et sel juhul ma ei
hakka üldse midagi õppima