V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Mu põlved on vermeisse läinud selle viieteistkümne aasta jooksul, mil
ma sind. oo jumal, olen palunud! Kas sellest veel küllalt ei ole? Anna ta mulle tagasi kas
või üheks päevaks, üheks tunniks, üheks minutiks, ainult üheks minutiks, issand! Ja heida
mind siis igaveseks põrgusse! Oh, kui ma teaksin, kus on su kuuesiil, ma haaraksin sellest
oma kätega kinni ega laseks enne lahti, kui sa mulle mu lapse oled tagasi andnud! Kas ei
tunne sa, issand, haledust sellest väikesest sussist? Kuidas võisid sa õnnetut ema
viisteistkümmend
aastat kannatada lasta? Püha Neitsi! Helde eestkostja üleval taevas! Mu Jeesuslaps
on mult võetud, on mult varastatud, on kuskil nõmmekanarbikus ära söödud: on imetud
tema verd, näritud ta konte! Armuline Neitsi, halasta mu peale! Mu tütreke! Tahan oma
tütrekest näha! Mis mul sellest on, et ta taevas on? Ma ei taha su ingleid, ma tahan oma last.
Ma olen emalõvi, tahan oma lõvipoega kätte saada
annaabi.ee 
