Chantefleurie, Reimsis, Raske Vaeva tänavas! Võib-olla ehk teate? See olin mina tol ajal, kui teie veel noored olite. Oli tore aeg, lõbus aeg! Teie halastate ju minu peale, eks, mu härrad? Mustlas-naised varastasid ta minult ja viisteistkümmend aastat varjasid nad teda minu eest. Ma arvasin ta surnud olevat. Kujutlege, armsad sõbrad, ma pidasin teda surnuks. Viisteistkümmend aastat elasin ma siin selles keldris, talvel ilma tuleta. Kerge see polnud. Vaene kallis sussikene! Ma kisendasin siin nii kaua, kuni armas jumal taevas mind kuulda võttis. Ja täna öösel andis ta mulle tütre tagasi. See on jumala imetegu. Mu tütreke polnud surnud. Ei, teie ei võta teda minult ära, olen selles kindel. Kui te mind siit ära viia tahaksite, siis pole mul midagi öelda, aga teda, kuueteistkümneaastast last! Andke talle ometi aega päi-kestki näha! Mis ta teile on teinud? Mitte midagi. Ka mina mitte. Kui te
annaabi.ee 
