Eesti naisvõimlemine muutuvas ajas
Erilise hoo ja suurema sisulise arenguga edenes Eesti naisvõimlemine 1920. Aastate teisel
poolel. 1925.aastal saabus energiline organisaator ja andekas pedagoog Ernst Idla
diplomeeritud spordiõpetajana tagasi Saksamaalt, kus ta õppis Kalevi stipendiaadina. Berliinis
tutvus ta põhjalikult Rudolf Bode ja teiste Lääne-Euroopas levinud võimlemissüsteemidega.
Neile olid iseloomulikud mitmekülgsed käteharjutused (tõuked, tõmbed, surumised, silitused),
vetrumised, hoo -ja laineharjutused. Ernst Idla lülitas õpitu loominguliselt oma originaalsesse
naiste võimlemise süsteemi, sidudes selle oskuslikult kõnni ja jooksuvormidega, kehakooli
harjutustega ning rangete nõuetega õige tervisliku rühi koolitamisel. Ta rühutas ka liigutuste
sisemise tunnetamise, kaasaelamise vajalikkust, st väljenduslikkust, nagu seda tehti Bode
koolis.
2
A.Raudkatsi ja E