"surrna" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

pürronismi ja kõhklust, asub taeva ja maa vahel ja jätab teidki sinna kõlkuma. See on õige filosoofi surm, ja vahest olengi mina selleks määratud. Tore on surra nii, kuidas on elatud.» Preester katkestas teda: «Oled siis nõus?» Gringoire aga jätkas vaimustatult: «Mis õieti ongi surm? Ebameeldiv silmapilk, sulamaks, siirdumine tühisusest mittemillessegi. Keegi küsis kord Megolopolise elanikult Kerkidaselt *, kas ta tahaks surra. «Miks mitte?» vastas see. «Pärast surrna saan ma ju näha suuri mehi, nii Pütagorast filosoofide 384 hulgast, Hekataiost * ajaloolaste, Homerost poeetide, Olümpost * muusikute seas.» Ülemdiakon pakkus talle kätt. «Niisiis olete nõus? Tulete siis homme.» See zest tõi Gringoire! tagasi tegelikkusse. «Oh, pagana pihta, ei!» hüüdis ta unest ärkava inimese häälega. «Liiga suur totrus on ennast puua lasta. Ala ei taha.» «Siis jumalaga!» Ja lahkudes lisas preester läbi hammaste pomisedes: «Küll ma su kätte saan!»