Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
kirikust ja üksteistki, samuti surmast (Paenurm 1995: 53).
Vene külades ei toimunud kirstupanekut ilma preestrita. Ainult preester või diakon võis kirstu
viirukiga suitsutada ning surnukeha püha veega piserdada ( 1999: 522). Eesti
külades toimus kirstupanek päev peale surma või matuse-eelsel õhtul. Kogunesid eeskätt
sugulased ja lähedased sõbrad. Puusärgi sisseõnnistamiseks ja ametliku talituse läbiviimiseks
kutsuti kirikuõpetaja, üldjoontes sarnases see õhtu surnuvalvamisega (Berg 1998: 429).
Surnukeha kirstupanekuga seotud tavad on tänapäeva matmiskombestikus hääbunud. Linnades
on see seotud eelkõige linnakorterite ja liftide kitsusega, teine selgitus puudutab
matusekorraldajate rahakotti. Ülalmainitud põhjuste tõttu ühendati see komme aja jooksul
ärasaatmistalitusega (Paenurm 1995: 46).
10
3.2. Matmisrituaalid:
3.2.1. Ärasaatmine
annaabi.ee 
