"surnutemajad" - 1 õppematerjal

Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel

Kiviaegseid (9000-5000eKr) kalmistuid Eestist leitud ei ole, kuid oletatavalt maeti lahkunuid väljaspool asulaid. Neoliitikumis (5000- 1500 eKr) hakati lahkunuid sängitama vähemalt osaliselt asula territooriumile. Neile pandi kaasa esemeid, mida arvati neil teispoolsuses vaja minevat (Torp-Kõivupuu 2003: 27). Nooremal pronksiajal (1000-500 eKr) sai alguse põletusmatus, põletatud luud asetati maa-alustesse haudadesse. Idapoolses naabruses, nn kääbaste-eelse kultuuri alal, on tuntud nn surnutemajad- palkidest nelinurksed rajatised, mis sisaldavad põletatud surnute säilmeid ning kohati leiduvad haualohkudel madalad kuhjatised. Eelrooma rauaajal (500 eKr- 50 pKr) hakati surnuid matma kivikalmetesse. Rooma rauaajal (50- 450 pKr) ilmub uus kalmevorm: tarandkalme, millesse asetatud luud olid põletatud kalmest väljaspool. Hauapanusteks olid enamasti ehted ja toit, relvi ja tööriistaid leidub harva. Arheoloogid oletavad, et see asjaolu on seotud roomlaste kaudu