Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Näiteks, Siberi eestlased pesevad tänaseni surnu
võimalikult kiiresti puhtaks10. Varem kutsuti surnupesijateks naabrid või külas elavaid
professionaalsed pesijad, perekonnaliikmed selleks ei sobinud. Reeglina pesi naist naine ja meest
mees (Berg 1998: 428). Mõnedes Venemaa külades polnud pesija sugu tähtis, kuid reeglina
tegelesid sellega naised. Oli oluline, et pesija ei elaks suguelu. Ametile sobis jumalakartliku
eluviisiga vanatüdruk või lesk " "11 ( 2002:126).
Surnupesijale oli ette nähtud tasu. Eesti leinamajas tavaliselt kingiti midagi surnu rõivastest,
hilisemal ajal on surnupesijale antud ka raha. Merike Lang selgitab kommet eksisteeriva
kartusega, et vastasel juhul võis pesija haigestuda12. Venemaal sellist kartust ei olnud: "kolm
koolnut pesed puhtaks- kõik patud saad andeks, nelikümmend koolnut pesed puhtaks- patutuks
9
annaabi.ee 
