Suures vihahoos tunnistas neiu kõikide külaelanike ees, et ta on (liba)hunt. Kui tüdruk oli libahunt, siis miks oli näitsik põgenenud huntide eest oma ema hukkamise päeval, selle asemel, et jääda nendega? Libahundid ja nõiad on kuradi loomad, kuid Tiina oli tänanud just jumalat pärast esimest söögikorda Tammarude juures. Nägemise kaotanud vanaema ei uskunud, et näitsik võib olla libahunt. ''VANAEMA(kummargil surnu üle, loeb juba ammugi pomisedes surnupalvet, aga nõnda, et ainult viimased sõnad kuuldavale tulevad)... Ja võta tema patust puhas hingekene oma auriiki, issand, igavene jumal! Aamen!'' (lk. 46) Tammarude kasutütar oli enne surma haavatuna Marguse kuulist, soninud ning surejatel pole põhjust valetada. ''TIINA (ärgates): Margus! Margus! Huu! Hundid!! - (Õnnelikult.) Süüa andsid minule! (Naeratades) Või jalad harkis all nagu kunagi poisil! See nüüd minu noorik!... (Äkki erutatult.) Mis te tahate minust
... (Äkki erutatult.) Mis te tahate minust! Mina ei tea Kiveste Kaarli varsast! Ema! Ema! (Tahab üles tõusta, südantlõhestavalt.) Ema! (Langeb tagasi, tema silmad lähevad laiali lahti.) Ja anna neile andeks nende võlad, kui meie andeks anname oma... (Huuled liiguvad veel tasa, langeb kokku -sureb.) Margus surub Tiina silmad kinni ja nutab, nurgas nuuksub Mari, Jaanus seisab tummalt, kokkupandud kätega. VANAEMA {kummargil surnu üle, loeb juba ammugi pomisedes surnupalvet, aga nõnda, et ainult viimased sõnad kuuldavale tulevad)... Ja võta tema patust puhas hingeke oma auriiki, issand, igavene jumal! Aamen! Eesriie. 32
annaabi.ee 
