Oskar Loorits - Eesti rahvausundi maailmavaade
Ei usuta hinge igavest surematust või igavest elu, vaid niikaua , kuni
säilib midagi konkreetset tema kehast, näit. luud, või kasvõi mingi
mälestuski temast. Usutakse, et kuni püsib keha või selle üksikosad ja
elundid, seni püsib ka nende hingejõud, kuigi alistunult kehasse tunginud
võõrjõududele. Seepärast on laibal suur tähtsus nõidumisvahendina:
elavad püüavad rakendada seal kätkevaid jõude oma huvides. Näit. kui
surnuluuga hõõruda kätel kasvavat käsna, soolatüügast kaob see ära.
Laiba jõud kandub üle ka temaga kokkupuutunud esemeisse ja mulda.
Näiteks matusepaigast leitud kirstu naeltest tehtud västraga saab palju
kala.
Kui aga keegi jääb matmata, siis hakkavad tema luud oigama. Sellised
luud tuleb korralikult maha matta, siis oigamine lakkab.
Laipade mumifitseerimist ei tunta, küll aga algselt põletatakse surnuid, et
vabastada laip neist vaenulikest võõrjõududest, kes põhjustavad surma.
annaabi.ee 
