KASVATUSE KLASSIKA
Kui inimesel on teadmine oma väärtuslikkusest, siis ta
teab, kes ta on.
Seevastu juuretud, mitte kuhugi kuuluvad ja identiteedita noored inimesed peavad hakkama
ise oma inimlikku väärtust looma. Sellest, mida nad teevad, mida saavutavad ja mis mulje
endast jätavad, saab nende identiteedi algaine.
Me kõik oleme oma aja lapsed, sealt võtame oma lähtearusaamad ja väärtused. Herman Hesse
(2004) arvates kätkeb oht selles, et iga sugupõlv hävitab keelu, surnuksvaikimise ja pilke abil
just seda, mis eelmisele sugupõlvele näis kõige tähtsam. Clive Lewise "Pahareti kirjapaunas"
(2000) õpetab kogenud hingepüüdja noort paharetti kasutama just sedasama nippi: iga uus
põlvkond tuleb eelmisest ära lõigata, sest seal, kus õpetatus stimuleerib eri ajastute vahelist
vaba mõttevahetust, tekib alati oht, et ühele ajastule iseloomulikud vead korrigeeritakse
teistele ajastutele iseloomulike tõdede poolt.