Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Linnades seda tava praktiliselt ei esine.
Eestis osales surnuvalvamisel mitu inimest, enamasti küla noored, aga ka külanaised,
lähedasemad inimesed, viinahimulised meesterahvad (sisuliselt palgalised surnuvalvajad) ning
need, kes ärasaatmisele ei tulnud. Valvama kedagi ei kutsutud, igaüks tuli, millal tahtis.
Valvajatele pakuti süüa ja juua (Torp-Kõivupuu 2003: 69, 133).
Surnuvalvamise tava hääbumisele (eriti linnades) on kolm põhilist selgitust: surnukambrite
olemasolu, matusekorraldajate rahalised ja ruumilised probleemid ning inimeste võõrdumine
kirikust ja üksteistki, samuti surmast (Paenurm 1995: 53).
Vene külades ei toimunud kirstupanekut ilma preestrita. Ainult preester või diakon võis kirstu
viirukiga suitsutada ning surnukeha püha veega piserdada ( 1999: 522). Eesti
külades toimus kirstupanek päev peale surma või matuse-eelsel õhtul. Kogunesid eeskätt
sugulased ja lähedased sõbrad
annaabi.ee 
